Esimest korda ajaloos korraldavad 13. Balti triennaali pealkirjaga „Unusta tont” kõik kolm Balti riiki üheskoos. BT13 laotub üle erinevate geograafiliste paikade ja areneb järjestikuliselt. Teadlikult on otsustatud loobuda ühtsusest, et luua ruumi ja aega, millest võiks välja kasvada polüfoonia.

 

Triennaali südamiku moodustavad kolm näitust on kõik nii formaadilt, sisult kui kontekstilt erinevad, kuid kõiki peatükke seob ühine mure: mida tähendab kuuluvus killustatud identiteetide ajastul? Selle küsimuse baasilt rullub lahti BT13 „Unusta tont”, kuid hoidub ühtsest või illustratiivsest vastusest. Selle asemel valitakse kollektiivne visioon kaalul olevatest teemadest: iseseisvusest ja sõltuvusest – ning kõigest, mis nende äärmuste vahele jääb: territooriumite, kultuuride, klasside, ajalugude, kehade ja vormideni.

 

Ebakindel arusaam kuuluvusest, mida saame paigutada nii suhte kontseptuaalsesse kui ka formaalsesse raamistikku, võimaldab meil mõelda identiteedist kui millestki, mis pole muutumatu, iseenesetmõistetav või olemuslik. See lubab triennaalil omakorda laiendada enda aluseks olevat ideedekolmikut: vormitu subjektiivsus, sohiobjektid ja antikategooriad. Need vabastavad triennaali olemast aktivistliku manifesti hüüdlause, vaid lubavad sel toimida justkui voolava vormiga heliteoses põimuvad noodikirjad. Koos annavad nad eelise sekkumistele, kõrvalekalletele ja hübriidvormidele ning toimivad läätsena, mille abil saame uurida ebapüsivat pinda enda jalge all.

 

Triennaalil on kolm peatükki, mis kasutavad erinevaid vaatenurki ja strateegiad rõhutamaks kuuluvuse mõiste pidevalt muutuvat loomust ning sellega seotud keerulisi küsimusi. Suurimal näitusepinnal Vilniuses on saalid täidetud veel defineerimata organismide ja düstoopiliste maastikega, mis seavad kahtluse alla ideed territooriumitest ja sotsiaalsetest kehadest. Tallinna peatükk keskendub omakorda sensuaalsusele ja intiimsusele kui mõõdikutele, millega kuuluvust mõtestada. Riia näitus on epiloog, mille ebamaisel foonil toimuvad performance’id ja üritused, mis rõhutavad võrdselt nii lahkust kui alandlikkust. Kõik kolm triennaali peatükki on korraga pidulikud ja enesekriitilised, jättes ruumi ja aega uute küsimuste tekkimiseks.